Mitu eluaastat maksab minu edukas karjäär?

Olles viisteist aastat otsinud seda “unistuste väljakutset”, mis pakuks naudingut ja ühtlasi võimalust hästi teenida, leidsin end tõsiste psühholoogiliste probleemide keerises, mis lõpuks mõjutasid minu tervist ja suhteid lähedastega. Stressi-lähedane seisund on kestnud kauem kui koroona epideemia ja võimalik, et selle järelmõjud inimkonnale on veel ohtlikumad.

Sel teemal levib üksjagu raamatuid ja eksitavaid soovitusi, kuidas saavutada edu, olla teadlik ja enesearengut juhtida stiilis “leia töö, mis meeldib ja sa ei pea ühtki päeva tööl käima”. Lugedes sellist nõuannet pingelise päeva lõpus, on stressilähedane tunne. Sest uus väljakutse, mida valisin hoolega ja mis pidi olema minu karjääri uueks alguseks, purustas kõigest mõne kuuga minu lootused. Kui see muster kordub ja inimene ei suuda kainelt analüüsida seoseid ja tagajärgi, pole ka depressioon välistatud.

Pidevat iseenda otsimist ja seejärel endas kahtlemist võimendas mind ümbritsev pilt, kus minust tunduvalt nooremad inimesed asutavad esimesest päevast edukaid idufirmasid, või teevad karjääri Transferwise’is ning kirjutavad tarkusest hiilgavaid postitusi Facebook’is ja lisavad edevaid pilte Instagrammi.

Õnneks pole meil eksistentsiaalseid probleeme ellujäämise, turvalisuse, tervisega, nagu meie vanavanematel. Seega minu soovinimekirjas on näiteks edukas äri, uhkem kodu ja äriklassis reis Maldiividele. Minu modernsetest hüvedest kergesti mõjutatav mõistuse hääl ütleb, et elust tuleb võtta maksimum. Teistel läheb nii hästi, ma ei taha olla kehvem. Inimeste asemele, keda seadsin eeskujuks veel viis aastat tagasi ja keda nüüd võin mõnes asjas ületada, olen leidnud koguaeg uusi ja veel edukamaid, kellele jään materiaalsetes asjades alla.

Mina teen metsikult palju tööd, aeg-ajalt ka metsiku sisemise vingumise saatel, vahest on ka paremaid päevi. See muidugi ei ole mind takistanud näitamast end samuti tegijana sotsiaalmeedias, kuid sisemiselt enesekindlust kaotades. Ma tean päris kindlalt, mida ma ei taha. See on läbi põlemine ja purunenud suhted iseenda ja lähedastega. Irooniline on see, et mu rahulolematust ei vähendanud võimalused teha põnevat tööd, lennata mööda maailma, süüa heades restoranides, suhelda huvitavate inimestega.

Näiteks maailma parimate tennisistide elulooraamatutes võib märgata, et kõigi eludes kordub üks ja sama muster. Tippspordis tuleb teha rasket tööd umbes kümme aastat ja samal ajal on tõenäosus, et tehtud töö viljadest õnnestub saada nauding, väiksem kui 1 protsent. Ehk päriselt ka saabub see hetk, kus tehtud töö end ära tasub, pakub naudingut ja toob sisse mõne miljoni. Selline elu, millest loeme tsitaate internetis ja mida me ihaldame. Kuid 99 protsendil juhtudest on tulemuseks stress, purunenud pere või psühholoogiline trauma, mida ise kogesin.

Kui minu aju ja mõistus oskavad end puntrasse ajada, siis oletan, et suudavad olukorda ka tagasi normaalseks muuta. Kuulasin mõningaid eneseabi loenguid, kuid kõige enam abiks on siiski loodusseadustest. Sest looduses tegelikult ei eksisteeri sõna “pean”. Keegi siin ilmas ei pea midagi tegema, saavutama, ostma. Kõik on meie vabatahtlikud valikud ja soovid, mida me peaksime suutma suunata. See on minu vabatahtlik valik, kellega olla koos ja kas olla pinges, haige või terve mõistusega inimene.

Pingutades, et saavutada viimast, olen märganud, et teeme asju kas hirmust või uudishimust. Mind sunnib tegutsema kas hirm, näiteks kaotada sissetulek, oma pere või maine jne. Või siis uudishimu areneda ja avastada, kuidas asutada ja juhtida oma ettevõtet, luua tugevat peret või ehitada maja.

Kui me lihtsalt puhtast uudishimust õppisime jalgrattaga sõitma ja jalgratas meilt varastati, siis oskus jäi ju alles. Sama reegel kehtib karjääri ja raha kohta — kui ma eile teenisin raha, aga täna kaotasin, siis alles jäi oskus ja kogemus. Kui tegutsemise motiiviks on uudishimu, siis on ka väga raskel ajal võimalik jääda terveks ja elurõõmsaks. Kui hirmust, siis olen masenduses, mind ootab pingeline õhkkond kodus ja lõpptulemusena terviseprobleemid või infarkt, mis statistika järgi tabab ainuüksi Eestis 3000 inimest aastas, vähist rääkimata.

Suutsin hiljuti sõnastada oma elu prioriteedi. Minu number üks on korras psüühika. Siis on ka füüsiline keha paremas vormis. Saavutan selle vaid siis, kui tegutsen lähtuvalt uudishimust ja nüüd juba tean, et siis ei ole ka ebaõnnestumised nii hirmsad. See on nagu jalgrattalt kukkumine. Korraks piinlik, kuid see ununeb kiiresti, kui sõidan edasi. Ning homme sõidan juba paremini kui täna. Pealegi, pole ühtki inimest maailmas, kes jalgrattalt poleks kukkunud. Nii mõeldes on veidi lihtsam olla hea abikaasa, ema, laps ja lapselaps, tore töökaaslane ja sõber.

Aitäh, et lugesid!
Jälgi minu idufirma arenguid Facebookis ja kui oled uudishimulik, proovi ka Aligner tõlkeplatvormi!

Ilmus esmakordselt Geeniuses